MUUSIKA



VIDEO



SÕNAD

"Valvejoodik"


Mul juba sünnist saati 100 grammi sees
Mul kõik on õed ja vennad kes seal kõrtsi ees
Mul ema joodik, isa viinaravil käis
Mul terve kõrts vaid ainult sugulasi täis

Ref:
Ise..., olen valvejoodik
ja ma ei karda kedagi
Ise..., olen valvejoodik
ja ma ei karda kedagi

Kord ema laulis mulle väga kaunist viit
Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis
Sul ainsaks vaenlaseks on loodud turvamees
Kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis

Ref:
Sest et...., olen valvejoodik
Ja ma ei karda kedagi
Sest et...., olen valvejoodik
ja ma ei karda kedagi

AlkoRap:
Ja siis seisiski
Mu vastas turvamees
Ma julgelt otsa vaatasin
Ei jooksnud eest...

Ref:
Sest et..., olen valvejoodik
ja ma ei karda kedagi
Ise..., olen valvejoodik
ja ma ei karda kedagi
Sest et..., olen valvejoodik
ja ma ei karda kedagi
Ise..., olen valvejoodik
ja ma ei karda politseid...

Orig. Joel Fr. Steinfeldt - "Tiigrikutsu"



SÕNAD

"N.M.K.Ü."


Noormees!
Sa pingeid maandama pead.
Ma ütlen, noormees!
Sa seda isegi tead :)
Ma ütlen, noormees!
Sest oled pingeid sa täis,
õnnest sammu kaugusel sa :)
Noormees!
Ühte teadma sa pead.
Ma ütlen, noormees!
Ära süüdista end ja jää siia
ning ma näitan kui hea
on meil koos siin aega veeta :)

Noormees!
Kas Sa kuulad veel mind?
Ma ütlen, noormees!
Oled ükskõik kes Sa.
Ma ütlen, noormees!
Õnne kätte sa saad.
Kindlasti, kui tead sa.
Noormees!
Ühte teadma sa pead.
Ma ütlen, noormees!
Ära süüdista end ja jää siia
ning ma näitan kui hea
on meil koos siin aega veeta :)

Ref:
On lahe olla meil siin N.M.K.Ü.-s.
Ma olen armun'd su'sse N.M.K.Ü.
Siin on olemas kõik, kui õnne otsimas sa
ja Eestist sõpru leida võid sa.
N.M.K.Ü.! Ma olen armun'd su'sse N.M.K.Ü.!
Siin on olemas kõik, kui õnne otsimas sa
ja Eestist tundele võid leida tunde Sa ...

Orig. Village People - "Y.M.C.A"





ARTIKLID



"Põhjast kõrgustesse"

27.04. 1996. - Post

Töötu, joodik, narkar ja homo SASS - uus diskostaar

Eesti kergemuusikataevasse on kerkimas uus täht - "7vapra saatest "Valvejoodiku" lauluga meelde jäänud S.A.S.S. Neli maagilist tähte tähendavadki üht uut tähte - grupi lavaline juhtfiguur on paadunud parm Sass (32), keda põhjakäinute ringkonnis teatakse Aleksander Alkohooliku nime all. S.A.S.S.-i taga on mitmete eriliste muusikaprojektide ellu viija Antti Indow.
"Tahan tõestada, et on võimalik täiesti põhjakäinud inimest pinnale tuua ja kuulsaks teha. Tahan toetada ühiskonna heidikuid, homosid ja joodikuid," kõneles Indow. Mais on S.A.S.S.-il kavas neli suurejoonelist esinemist, 1. mail Tallinna Lauluväljakul, lisaks Tartus "Atlantises" jm.
Antti Indow on suutnud leida veel ühe täitmata nishi kohalikul musaturul. Pealegi ei nõua niisuguste staaride loomine olulisi kulutusi. Imago on naturaalsel kujul olemas. Esinemistasuks ostab Antti Sassile ja Co'le viina, muud nad ei tahagi. "7 vaprasse" leidis Indow Sassile seltsiks turult paar parmu pudeli viina eest. Muusika mängib sisse Indow. Bänd instseneerib tuntud pederastide (Village People, Elton John, The Communards, Joel Steinfeldt) hitte.

Herman Hesse ja furatseliin

"Post" külastas Sassi tema kodus Pelgulinnas, mida ta Indowi abiga kuu aega üürinud on. "Üüri kavatsen ma tema eest maksta, et Sassi tänavale ei tõstetaks," lausus Indow.
Sassi kodumaja on inetu poollagunenud puuhurtsik, millel pooled aknad on plekiga üle löödud. Sassi tuba ei ole väga sassis, sest maist vara tal peaaegu polegi.
Sel pärastlõunal, kui "Post" koos Indowiga tolle aguliukse taga kolkis, oli Sass ise järjekordselt päris sassis, laual seisis tühi furatseliinipudel, mille peremees oli endale äsja rindu tõmmanud. Kesta kõrval vedelesid konidega läbisegi mõned raamatud - Hermann Hesse, Uus Testament ...
"Ma olen tulnud 26. Dimensioonist! Tegelen ratsa pihkupanemisega!" räuskas Sass ja lisas, et ta on maailma kõige kuumem joodik.
"Viina tõid või?!" nõudis Sass Indowilt.
"Ei saa praegu, ma tahan, et sa natuke selget juttu ajaksid," vaigistas Indow.
Kunagi töötas mees ühes maakoolis vene keele ja laulmise õpetajana. Koolist sai ta aga kinga, kuna seksis õpilastega, poisiga, kellega neil Sassi sõnul oli suur armastus.

Hullumajast tänavale

Enamiku elust on Aleksander Alkohoolik veetnud erinevates haiglates, hullumajas, viinaravil.
Seewaldist visati Sass välja, sest tegi seal ühe poisiga pahandust. Wismari haiglas monteeriti talle võõrutav ja väidetavalt eluohtlik ampull sisse. Kogenud "õli" jõudis aga järeldusele, et ampull sisaldab hoopis vett, ja võib lõdvalt jooki edasi panna. Kuu aega õnnestus kaine olla.
Nüüd ei saa Sass enam üldse alkoholi joomata või trankvilisaatoreid süstimata elada. Kaelale tekib muidu lööve. Arstid on aga hoiatanud: kui Sass veel joob, sureb ära.
Lapsepõlves omandas Sass rikkalikud sado-maso kogemused. Isa andis talle tihti piitsa, et poiss harjus täitsa ära. Vanematekodust peletati Sass lõplikult pärast seda, kui ta kassi maha lõi. Luba tubades võeti ära, kuna Sass parseldas perekonna raamatukogu tasapisi joomakraami vastu. Köögis lubati elada, aga Sass pääses söögi ligi. Vanematel hakkas vorstidest kahju, külmkapp tõsteti elutuppa. Nüüd õgis heidik kassitoitu ja tõmbas vihaga külmkapi juhtme välja, nii et kogu pekk roiskuma läks ja kapist välja tulvav vedelik parketi üles tõstis. Kassi tappis Sass enesekaitseks - roju ründas teda, sest loomakesele käis mehikese viinalehk närvidele.
Katkendlikult, rõvedustega pooleks ning Antti Indowi tõhusa abiga on tulevane lavajõud oma eluloo olulisemad, mälus veel leiduvad seigad meile ära pajatanud. Külalistest jääb Sass madratsile selili, tühja pilguga lakke jõllitama.
"Sassil on pohui, kus ta elab," jutustas Antti Indow rooli keerates. "Seda ma ei karda, et ta enne kuulsakssaamist liiga põhja käib. Ta on juba nii põhjas, et langeda ei ole enam kuhugi. Ainult tõusta.."
Teinekord on Sass armastust pisut pealetükkival kombel otsinud. Antti Indow: "Ma olen ise ka talle üle kurgi andnud kui ta ligi tükkis."

Valner Valme




"Valvejoodikust homolaulik SASS"

27.01.1997. - Liivimaa Kuller

Eelmisel aastal looga "Valvejoodik" turule lennutatud väidetav joodikust homostaarike Sass, kes oma mänedzeri Antti Indowi sõnul on veel ka kodutu ja prügikastiinimene, kinnitab, et see kõik on bluff ja puhas reklaamitrikk. Kui lugu on tõesti nii, siis lõhnab see Eesti seni kõige õnnestunuma imidziloomise järele.

Mis lahti on, kas olete Indowiga tülis? "Me oleme Indowiga sõbrad, kes seda ütles, et me tülis oleme?" Indow andis Kullerile mõista, et te ei suhtle omavahel. Sass muigab. "Suhtleme ikka, aga muusikalisel tasandil enam mitte." Milles siis asi? "Läksime küll Anttiga Tartu dikofestivalil korra riidu, siis kirjutati veel lehes, et ma olevat liiga ülbeks läinud - aga see ei vasta absoluutselt tõele. Lihtsalt Antti on see mees, kes liigub seal, kus on raha ja kui ta nägi, et minu projekt midagi sisse ei too, siis ta otsustas selle ära lõpetada.

Muu pole oluline, imidz on põhiline

Kulleri vastas istub üsna tagasihoidliku ja vaikse olemusega mees naerab ja tunnistab, et kogu jutt prügikastiinimesest, kelle Antti Indow tänavalt üles olevat korjanud ja laulma pannud, on Anttiga kahe peale välja mõeldud. Kõik puha selleks, et luua skandaalseim imidz, mida siinmail nähtud. Paraku läks asi untsu: selle asemel, et uuele esinejale üksteise võidu küllakutseid jagada, ei julgenud soliidsemad klubid teda üldse esinema kutsuda. Koolidest rääkimata. "Näiteks kodutu - täiesti absurdne jutt," selgitab Sass. "Antti olevat mulle korteri üürinud, tegelikult üürisin ma selle ikka ise. Või et joodik: ma ausalt öelda ei mäletagi, millal viimati purjus olin. Ennemalt ma võtsin küll kõvasti, praegu pole ma mingi joodik." Tõepoolest Kulleri nähes joob ta ainult värskat. Ei, sellist meest ei julge usaldada, järsku on järjekordne reklaamitrikk..." Aga "Postis" ilmus ju omal ajal lugu, kus räpane joodikust homostaar noori poisse kiitis? Ennast Sassiks nimetav mees naerab taas ja mõnuga. "Antti helistas ja ütles, et ajakirjanikud tulevad. Katsu hästi kreisi välja näha. Ma siis ei ajanud habet mitu päeva ja keerutasin neile igasugust pada kokku." "Kuigi jah, siin on väike tõetera sees," jätkab mees vaikselt. "Ma mõtlen, mis puutub minu seksuaalsetesse eelistustesse. Aga ma pole pederast, nagu lehtedes kirjutati, vaid biseksuaalne mees."

Mis edasi?

Sass räägib pikalt, kuidas Jüri Pihel teda "7 vaprasse" ei lasknud, kui ometi kõik oli juba salvestuseks valmis, temal noorsõdurid ja mees-strippar stuudiosse taritud ja endal ehe drag queeni grimm peal. Olla nilbe, öelnud Pihel. "Mis nilbe, lugu oli aastakümneid populaarne Y.M.C.A., kusjuures tekst oli otsetõlkes," on laulja seniajani solvunud. "Kust võtab Pihel õiguse otsustada kerge muusika klassikasse kuuluvate laulude nilbuse üle?" Üldse olla Sass mõlema senise hiti, nii "Valvejoodiku" kui "N.M.K.Ü.-ga" tunda saanud raadiojaamade äärmiselt tõrjuvat hoiakut. Ta nimetab seda koguni diskrimineerimiseks. "Aitab!" võtab Sass otsad kokku "Ei maksa olla muusikaliselt nii populistlik, las noored tõmbavad oma tümakat edasi." Ja lubab Fellini eeskujul, kes on teinud filme oma unedest, valada omaenda unenäod muusikalisse vormi. Aga see tuleb siis juba peaaegu underground. Ainult feinschmeckeritele.

Margo Pajuste




7 VAPRAT
Sassile sai 7 Vapra salvestuse jaoks otsitud bändikaaslased üks tund enne salvestust Tallinna keskturult. Kahe pudeli viina eest olid kohe neli joodikut nõus kaasa tulema. Telesalvestuste puhul, kus on korraga palju külalisi, kindlatest kellaaegadest rääkida ei saa. Nii jõudsidki surmani väsinud õlid magama jääda telemaja koridoris enne, kui nende etteaste algas. Kuigi oleks võinud neid otse lavale lasta, sest mingisugust meiki nad ei vajanud. Siis aga tekkis probleem telemaja personali ja bändi nn. liikmete vahel. Maja eeskirjad näevad ette, et purjus inimesi stuudiosse ei lubata. Ega kaameramehed muidu aru saanudki, kui üks prügikastikoll poleks kaamera otsa kukkunud. Nüüd ei jäänud muud üle kui tuli bändi koosseisu poole võrra vähendada (nimelt kaks kõri visati telemajast välja). Ega projektis osalejad tähele pannudki et neid filmiti. Taskust tõmmati vobla välja, löödi vastu maad ja neelati koos märjukesega alla. Sassilgi purskus suust mingi vedelik lavale. Nii kuulsid kõvad valvejoodikud esimest korda lugu milles said nad ise olla kaasosalised kurikuulsas projektis SASS. Järgmine esineja oli Maarja-Liis, kes osavalt püüdis üle lagastatud loikude kekselda.

Kui oled muusik ja Sul on tahtmine oma muusikat ka laiemale kuulajaskonnale tutvustada, siis teatavasti on populaarseim viis seda teha esinedes ETV saates 7 vaprat. Kui aga arvad, et sinna on lihtne pääseda, siis esmapilgul see tundubki nii olevat. Valides ETV meelelahutussaadete telefoni 434656 öeldakse, et saadet teeb rezhisöör Jüri Pihel. Sulle antakse tema mobiiltelefoni number. Aga nüüd läheb lahti täielik seebikas. Esimest korda võtsin Jüri Piheliga ühendust juba 1996.a. septembrikuus. Jüri Pihel vastas siis, et saatesse saab küll, kuid ma pean üle helistama. Teistkordsel helistamisel sain teada, et oktoobrikuu salvestusele ma ei pääse, kuna kõik kohad on täis. Nii helistasin ma härra Pihelile mitu korda ja seda vahelduva eduga. Salvestuse aeg lükkus aga muudkui edasi. Lõpuks hakkasin aduma, et midagi on mäda. Toimetuse telefonil ei saanud ma Jüri Pihelit kunagi kätte. Mobiiltelefon oli aga kas kuuldekaugusest väljas või ei vastanud üldse. Pika ja pideva helistamise peale võttis hr.Piheli telefoni vastu saate administraator Jaak Tammearu. Rääkisin talle oma soovist pääseda 7 vapra saatesse. Seekord mingit vastuseisu ei olnud. Mind kutsuti 11. Detsembril kella 12.00 ETV-sse salvestusele. ETV-s võeti mind väga viisakalt vastu. Ära rääkinud oma esinemise üksikdetailid, suunati mind grimeerija ja kostümeerija juurde, kus kulus ligi kaks tundi minu imidzhi loomiseks. Kuna esindan seksuaalvähemusi, olin grimeeritud ja kostümeeritud naiseks. Kui vaatasin ennast peeglist, vaatas mulle sealt vastu naine, mis naine. Kostümeerija ja grimeerija olid oma tööga perfektselt hakkama saanud ja väga rahul. Suur tänu neile! Kui imidzhi loomiseni oli läinud kõik sujuvalt siis alljärgnev tundus küll õudsa unenäona. Pöördusin administraator Jaak Tammearu poole ja teatasin talle, et olen salvestuseks valmis. Administraator juhatas mind rezhissöör Jüri Piheli juurde. Kui viimati mainitud isik mind nägi oli ta üsnagi vaenulikult, kui mitte ebaviisakalt meelestatud. Ta ütles, et miks tema midagi asjast ei tea. Laususin talle, kuidas olin salvestusele sattunud. Selle peale mees vihastas ja ütles, minu sõprade juuresolekul, et kui administraator mind kutsus, las siis maksku ka. Huvitav milles või milleks? Pöördusin siis administraatori poole, kes veidi kohmetunult ütles, et hr. Pihelile ei meeldi minu esinemiskostüüm. Kusjuures kostüüm pakuti välja ETV poolt ja pealegi ega kostümeerija ja grimeerija asjatult mu kallal vaeva ei näinud. Peale kõige muu olen ma ka ennem selles saates esinenud ja siis küll enda isiklikus kostüümis. Tookordne esinemiseriietus oli "valvejoodiku" riietus. Kuid hämmastaval kombel tookordse riietuse suhtes polnud kellelgi mingit pretensiooni ja lugu tuli ka esimesel mängimisel kolmandale kohale. Ja nüüd mil ma olin ideaalselt riietatud ei meeldinud rezissöörile minu välimus. Selge see, et see oli lihtlabane ettekääne minu saatesse mitte laskmiseks, sest kõrvus kummitas pidevalt Piheli fraas: las administraator maksku. Peale mõningast vaidlust leidis saate rezhissöör, et loo võib linti võtta küll, kuid eetrisse see ei lähe. Minu jaoks oli asi selge. Ilmselt on korruptsioon ka telemajja jõudnud. On ju Jüri Pihel ise öelnud, et selles saates esinevad kõik võrdsetel alustel. Kuid nüüd jäi küll mulje, et siin on mõned võrdsed võrdsematest võrdsemad. Nii jäigi mulle mulje, et selles saates esinevad ainult rezissöörile sümpaatsed esinejad. Tahaks paari sõnaga mainida ka seda eeltööd mida pidin tegema. Nimelt valmis mul suvel teine hitt nimega N.M.K.Ü. (Noorte Meeste Kristlik Ühing) See lugu on U.S.A ansambli Village People repertuaarist ning on olnud mitmetel hooaegadel edetabelite tipus. Selle loo fonogrammi tegi Antti Indow. Lugu on salvestatud Orbital Vox`i stuudios. Selles stuudios on valminud ka enamik Eesti hitte ansamblitelt JAM, MUST Q, UP`N`DOWN jpt. Kuna olin helistuudios palju vaeva näinud, siis otsustasin kutsuda telesalvestusele esinema meesstrippari ja noorsõdurid. Koos nendega tegin ma ka proove, kuid kõik oli asjatu. ETV on avalik-õiguslik televisioon, mis töötab maksumaksja ja reklaamist saadud rahadel. Siit võiks teha järelduse, et kellelgi pole õigus omada selle raha üle monopoli. Peale selle on avalik-õigusliku televisiooni eesmärgiks mitte teha poliitilist reklaami, mitte diskrimineerida erinevaid rahvusi . Samuti peab lähenema ka objektiivselt seksuaalvähemuste probleemidele. Kui aga teha järeldus eelneva alusel jääb mulje, et 7 vapra monopol on hr. Piheli kätes. Olen ka sellel aastal püüdnud saatesse pääseda, kuid paari telefonikõne põhjal ETV-sse on jäänud mulje, et meid lollitatakse tahtlikult edasi. Kui soovid esineda 7 vapras pead olema vapramast vapram ja võrdsemast võrdsem.

NB! Pärast lehes ilmunuid skandaalseid artikkleid pääses S.A.S.S. siiski looga N.M.K.Ü. märtsi lõpul saatesse ja sai esimesel nädalal teisele kohale.



VIITED
Sass raamatus - "Musta pori näkku"




SASSISOOFIA

Sass jutlustamas 10 000 inimesele



Latentsest Homoseksualismist ja Homofoobiast
Lugu ajendas mind kirjutama mulle tänaval, seljatagant hõisatud fraas - "Kuradi PEDE!" Lapsepõlves lahendati ruttu sellised situatsioonid, sest siis oli kasutusel vanasõna - KES TEISELE NIME ANNAB, SEE ISE SEDA KANNAB. Lihtne, kurb ja tõsi. Nagu sa aru said, tahan seekord kirjutada latentsest homoseksualismist ja homofoobiast. Olen jõudnud järeldusele, et homoseksualism pole mingi haigus. Latendid ja homofoobid on aga paraku haiged inimesed, kellele psühhiaater diagnoosib tavaliselt skisofreeniat. Mul on oma elust tuua palju selliseid näiteid, kus need, kes mind on pederastiks sõimanud, on ise veel hullemad peded. Toon siinkohal ühe näite mis on jahmatama panev.

See lugu juhtus minuga 2 aastat tagasi. Töötasin asutuses mille juhataja oli ilmselgete lesbiliste kalduvustega, kuid temast tuleb juttu hiljem. Töötasin ühes kabinetis võrratult ilusa poisiga. Põhimõtteliselt ei maini ma selles loos kellegi nime, sest ma pole sugugi huvitatud kellegi tunnete riivamisest, sest tõde, objektiivset tõde on valus kuulata-lugeda. Nagu mul kombeks, armusin sellesse kutti jäägitult. Oma jutu järgi oli ta aga meeletu naistekütt. Olgu pealegi (minu praktika on aga näidanud, et kõige suuremad naistemehed on reeglina bi-seksuaalsed). Püüdsin talle oma järeleproovitud meetoditel läheneda, kuid tema kas ei saanud aru või teeskles arusaamatust. Ei tea, kuid see mis puudutas armastust, oli paraku aga ühepoolne. Kuid millegipärast püüdis ta mu suhtes olla äärmiselt lahke, tegi mulle igasuguseid asju välja ning mul oli raske jääda tema suhtes ükskõikseks.

Kord võtsin aga kogu oma julguse kokku ning avaldasin talle oma armastust. Järgnesid aga meeletud solvangud. Lõpuks aga käratas ta mulle näkku, et vihkab kogu südamest pederaste! Kuna ta oli veel 17 aastane, oli ta ka poisikese käitumisega. Kui talle midagi ei meeldinud, laskis ta alati käiku käed. Tõsi küll, ta ei tulnud kunagi sandisti kallale, kuid mulle oli vastukarva selline suhtumine. Kuna pidin temaga jagama ühte kabinetti ja ühte arvutit, ei saanud ma temaga töiseid suhteid kaotada. Kord oli meil aga üks suurem sõnavahetus, ei mäletagi mis teemadel, kui ta jällegi käed käiku laskis. Sel hetkel viibis kabinetis ka teisi inimesi. Talle pakkus ilmset naudingut minu mõnitamine nii sõnalise, kui füüsilise vägivallaga. Olen aga kaua kannatav tüüp n.n. vaikne hull. Reeglina ei meeldi mulle kasutada mingisugust vägivalda. Kuid sedapuhku muutus olukord väljakannatamatuks. Tõusin, surusin kuti nurka, ning andsin talle korraliku keretäie. Poiss oli üsnagi shokeeritud minu sellise reaktsiooni üle. Ta vaeseke ei oodanud minult midagi sellist. Loomulikult kaasnesid ta poolt meeletud ähvardused, kuid jätsin ta rahule teades, et haukuvad koerad ei hammusta. Kuna polnud minu pädevuses teda töölt vallandada, töötasin temaga leplikult samas ruumis edasi. Aegamisi olime aga kõik konfliktid unustanud.

Meie asutuses oli ka puhketuba, mida sai seestpoolt lukustada. Ühel argisel päeval läksin ma sinna puhkama, kuna olin oma silmad arvuti taga istumisega meeletult ära väsitanud. Olin parajasti unelemas, kui uksele koputati. Ta tahtis minuga rääkida. Rääkimine seisnes aga selles, et ta ronis minu juurde diivanile, kus lesisin ning avaldas oma pealetükkiva käitumisega soovi seksimiseks. Seks oli tal aga tasemel.

See lugu jõudis Teieni mitte jutujätkuks. See pole minu elus esimene kord, kui homofoobiat põdev inimene on mulle voodisse roninud. Ma ei tea , mis oli selles noormehes tinginud homofoobiat, neid põhjusi võib olla palju, kuid sellest hirmutavast vihast kasvas tal välja hoopis vastupidine tung. Armastus ja vihkamine pole asjatult teineteise sünonüümid. Nii nagu geeniust ja hullu lahutab vaid üks samm, nii võib ka armastamise ja vihkamise vahel olla üks väike, väga väike samm. Selles noormehes peitus üheaegselt nii latentsus, kui ka foobia. Rõõmu teeb asjaolu, et ta sai lahti nendest kompleksidest. Kui ma poleks talle teinud füüsilist noomitust oleks ta vist siiamaani põdenud. Kuid sageli on latendid ja fobioosid äärmiselt ohtlikud ja kahjulikud tegelased. Hoidku Jumal, et sellised inimesed ei satuks kooliõpetajaks ega mingile juhtivale ametikohale. Kui sa aga oled ilus välimuselt võib selliste inimeste poolt kaasneda sadistlik suhtumine. Need inimesed on oma arust heterod, kuid tegelikult saavad nad oma rahulduse alateadvuse poolt produtseeritud homoseksualismist, mille väljendumisvormid võivad olla üsnagi perverssed. Selliste inimeste klassi kuuluvad veel ka need homod, kes on teadlikud oma kalduvustest, kuid teevad ette sellise näo nagu nad ei teaks asjast midagi. Selliseid inimesi ma jälestan ja vihkan.

Samas asutuses, kus ma töötasin, oli juhatajaks naine, kellel olid ilmselged lesbilised kalduvused. Tavaliselt tulid talle külla noored tüdrukud, keda ta kallistas. Hiljem ütles ta, et on vaja tähtsatel teemadel rääkida ning sulguti tema kabinetti. Erandiks polnud ka juhused, mil lahkuti koos tüdrukuga töölt, öeldes alluvatele, et tal on tähtsaid asjaajamisi. Oma äpardunud abielude pärast vihkas see naine mehi ja eriti homosid. Juttude järgi oli tal üks endistest meestest homo. Praegune mees aga peksab teda, nii et paratamatult leidis ta noortes tüdrukutes endale hellitamise subjekte.

Tema esinemised homode aadressil olid aga kohutavad. Ta teadis ka minu kalduvustest, kuid ta ei julgenud kunagi minu juuresolekul nendest asjadest rääkida, sest ta teadis, et ma tean kes ta on. Ta polnud rumal naine, kuid paraku oli nõukogude riigi kord suutnud temast teha paraja HOMO SOVETICUSE.

Nõukogude ajal, kohtasin ma ridamisi selliseid inimesi. Aga see oli paratamatus, sest tolleaegne ühiskond vihkas kõike, mis vähegi teistmoodi. Kahju, et selline suhtumine on kandunud ka Eesti Vabariiki, kus kinnisideeks on Eurosse saamine. Paraku koosneb aga iga riik inimestest. Ilma inimesteta aga pole ka riiki. Kaldun arvama, et kui enamus ei muutu kardinaalselt, ega vabane kommunistlikust mõttelaadist, siis pole ka mõtet unistada Eurosse sattumisest. Euroopas suhtutakse homoseksualismi tolerantselt. Tean seda, sest olen seal käinud.

Kahju et pean lõpetama negatiivsel toonil. Kõige suuremad homofoobid ning homode tagakiusajad on homod ise. Elus kibestunud vanapoisid ja vanatüdrukud. Need inimesed on seadnud eneste ja teiste vahele suured psühholoogilised barjäärid, mis on aga rasked purunema. Sageli kasvavad need barjäärid nii kõrgeks, et nende lammutamiseks läheb psühhiaatria abi vaja.



Miks on nii palju sõdu?
Olen sündinud valel ajal, vales kohas. Oleksin pidanud sündima Rooma impeeriumis või siis kaugemas tulevikus, kui meid homosid hakatakse ametlikult soosima ning heteroseksuaale ahistama. Ma soovin, et ilusaid homosid hakatakse kloonima. See on üks maailma ülerahvastamise vastastest programmidest.

Selleks, et reguleerida maailma rahvastiku taset. Sõda - see on "ühiskonna hügieen", mis hävitab nõrgemad ja mittevajalikud inimesed. Sündimus on kole suur. Brutaalne vägivald ei ole parim lahendus inimkonna sündimuse tasakaalu säilitamiseks. Ühiskond saaks ise reguleerida oma rahva arvukust, kui radikaalselt muudetaks teatuid väljakujunenud dogmasid. Kui aga jätkata samas vaimus, siis võib prognoosida üht - inimkonna hävingut.

Austatud lugeja. Järgnevalt tahaksin pidada arutelu teemal: homoseksualismi kasulikkusest tänapäeval. Sellest arutelust võivad osa võtta kõik. Selleks ei eelda ma gay'ks olemist. Teretulnud on kõik poolt ja vastu väited. Püüan olla kõigi nende suhtes, kes mind ja mu põhimõtteid ei salli, tolerantne. Samas sooviks ma luua "Mõtlevate Gay'de Ühenduse". Sinna kuuluksid need homod, kes ei otsi seiklusi, vaid need, kes vajavad endale mõtlevat sõpra aga mitte voodipartnerit üheks ööks.



Miks meid homosid ei sallita?
Püüan sellele küsimusele anda hästi lühida vastuse.
Enamikud mehed ei julge avalikustada oma tundeid samast soost isiku vastu. Nii elavad nad oma tundeid varjates. Varjates tundeid muutuvad inimesed kergesti solvuvateks ja enamikul juhtudel ka õelateks. Õelus on aga igasuguse seksuaalsuse juures hukatuslik. Nii muututakse vaimseteks prostituutideks. Et kätte saada oma ihaldatud objekti, tehakse igasugu lollusi ja mõttetusi. Sageli käib kõige selle juurde meelemürkide tarbimine, et vabamalt ja julgemalt end situatsioonis tunda. Ma tean, et paljudele on vastik, kui purjus inimene tuleb armastust avaldama. Samas püütakse ka oma uut partnerit purjutada, et ka teine käituks ilma kompleksideta. Miks ei võiks seda kaine peaga teha? Kui oled kellegagi juba suhted sisse seadnud, siis miks ei võiks kohe mainida, et oled homo. Küllap siis leitaks ka vastastikune mõistmine, tolereerimine, arusaamine.



Miks ma mängin lolli? Olen homo-partisan!
Tihti tunnen ennast täeliku idioodina. Elame küll vabameelses riigis, kuid ma eksin väga rängalt. Ma pean enese olekut veelgi rohkem varjama, kui seda tegin endises Eesti NSV-s. Naerate, kuid mina nutan sõna otseses mõttes. Teate, ma ei tööta sellises kollektiivis, kus kõikidel oleksid liberaalsed vaated elule. Pigem vastupidi. Ma tunnen ennast, kui mingi võõra riigi luurajana, kes peab pidevalt tegema nägu nagu ma oleksin samasugune kui kõik teised. Teate, ma olen hea näitleja, kuid ka õppinud näitlejal on raske mängida lolli teiste samasuguste seas. Seoses oma tööga näen ma päevast päeva ilusaid ning armsaid poisse. Seda on raske seletada milline tunne mind valdab, kui ma näen järjekordset ilusat poissi. Sageli meie pilgud kohtuvad, kuid minu poolt on see ka kõik. Teesklen ükskõiksust. Seda on mul jube raske teha. Hing karjub ja nutab, sisemus tahab oma, kuid tegelik reaalsus seab kõik asjad oma kohale. Nii ma olen justkui ühiskonna poolt manipuleeritav arlekiin. Paljud inimesed, kes mind jälgivad ei saagi aru, et tegelikult käib mul üks seesmine võitlus. Ma hoian kõik endale. Samas aga mõtlen, kuidas oleks see või too poiss voodis.

Tõde, objektiivne tõde on see, mis on pannud paljusid inimesi minu suhtes tõrjuvasse hoiakusse. Tänu sellisele hoiakule olen ma ka palju elus kaotanud. Nüüd olen aga piisavalt kaotanud ning arvan, et on paras aeg olla välimuselt samasugune, kui kõik teised. Omal ajal väitsin, et kaotada pole mul midagi, kuid nüüd saan aru, et tegelikult viib minu vabameelsus mind üsnagi ruttu hävingule. See häving on aga nii moraalne, kui ka füüsiline. Võib-olla on Eestis ka selliseid kollektiive ning asutusi, kus homoseksuaalsusele vaadatakse tolerantselt, kuid paraku olen ma sellises asutuses, kus sellistele asjadele vaadatakse vägagi halvasti. Kurat!!! Nõukogude ajal võisin ma ka end vabamini tunda, kui praegu. Nii ma olengi HOMO-PARTISAN. Tean, et kui ma oleksin kuulus ja mul oleks palju raha ei oleks minu homoseksuaalsus mulle mingiks probleemiks. Kuid paraku ma pole veel nii kuulus ja ma olen piisavalt vaene, et sõltuda oma tööandja tujudest. Arvan, et kui mu heteroseksuaalsest tööandja saaks teada mu kalduvustest, siis üsna pea oleksin ma jällegi töötu. Tööd leida on aga väga raske. Tean, et kindlad homode üksused on endale leidnud ka töö ning nad suudavad kindlustada ka teisi endasuguseid tööga, kuid need on tüübid, keda ma pole kunagi sallinud ega hakkagi sallima - nimelt on need sellised peded, kes varjavad seda, et nad on peded. Sellistest inimjätistest ma ei taha ega saagi aru. Vaevalt, et mul saab elu ajal olema kerge. Ma ei varja kes ma olen, kuid ma ei julge enam ka reklaami teha, kes ma olen. See kes teab, see teab. Kuid endal on jube sitt olla. Sest ma arvan, et mu tööandjatel polegi midagi viga vaatamata sellele, et nad heterod on. Kuigi mina suhtun heterodesse hästi on nende suhtumine minusse aga vastumeelne. Ma olen pidanud tänu oma homoseksuaalsusele palju töökohti vahetama. Lõpuks on raske leida tööd, sest Eestimaa on väike. Kuulsus käib kaasas nagu vari. Ma olen tulnud järeldusele, et targem on mitte karjuda kõigile, et olen homo. Samas on mul aga piinlik, sest tean, et valetan inimestele. Sageli on olnud selliseid juhuseid, kus minusse on suhtutud väga hästi, kuid kui on teada saadud, et olen homo, on suhtumine hoopiski negatiivseks muutunud. Ilusad poisid on must kõrvale pöördunud, mind on mõnitama hakatud ja ma olen tundud ennast maailma kõige üksikuma inimesena. Pisarad. Mehed ei nuta, ütlete? Kuid kui te oleksite kas või üks kord minu nahas olnud, saaksite teada et pisarad sellises olukorras on ainukene lohutus. Mitte keegi inimestest ei saa siis sinust aru, ainult pisarad, pisarad, pisarad. Vaikides lähen vastu uutele katsumustele. Ei tea mis mind ootab ees, kas uued armumised või uued kibestumised. Inimene on oma loomult optimist. Mina olen samuti optimist. Tihiti olen mõelnud, et ma polegi inimene, vaid mingi muu tsivilisatsiooni esindaja. Lollakas lähenemine homoseksualismile, ütlete! Ei! See on vastupidi lähenemine, mis ajab mind naerma ning on parim lohutus siis, kui olen järjekordselt lüüa saanud. Eks ma mängi lolli, kes saab aru - see saagu.



Ühest filmist, mis mind jalust rabas.
Kallid lugejad kes Te olete või ei ole homomeelsed, soovitan Teil kogu südamest vaadata filmi "Velvet Goldmine". Ma garanteerin, et see film raputab Teid üsna põhjalikult läbi.

Nüüd aga tahaks rääkida millest see film on. Ma ei hakka ümber jutustama selle filmi sisu, kuid räägin natuke kellest see film oli. Loomulikult tabab arukas filmivaataja seda, et keskses osas selles filmis on kaks rockilauljat Slade ja Wild. Lugu on nende kahe glammrokkari vahelisest armastusest. Armastusest, mille lõhkus ära Slade manager ja otse loomulikult raha. Kui keegi lugejatest on kursis 70-ndate muusikaga, siis saab ta kindlasti aru, et Slade on David Bowie prototüüp ja Wild on Iggy Pop'i prototüüp. Kes viitsib, see võib minna Rahvusraamatukokku ja välja võtta 72-74 aasta Melody Maker'id ja ta leiab sealt kindlasti huvitavat materjali nii Bowie, kui Iggy Pop'i kohta. Nende kahe mehe vahel oli ka päriselt meeletu love story, kuid mis selle love story ära lõhkus on teadmata. Selles filmis on selle koha pealt rezhissöörile antud vabad käed ja filmis lõhkus selle armastuse ära manager. Tahan rääkida seda, et see film tõestab seda, et kahe mehe vahel võib olla suur armastus. Lugu sellest, et homod pole sugugi sellised perverdid nagu rahvas seda endale ette kujutab. Peale armastuse seob neid ka muusika. Nad musitseerivad koos, kuni ühel heal päeval lõhub nende armastuse üks mölakas, kellel ainsaks ideeks on raha. Vaatamata sellele armastavad nad teineteist edasi. Armastus on edasiviiv jõud nii elus, kui ka loomingus. Wild laulab oma kontserdil nõnda südantlõhestavalt, et isegi heteroseksuaalsel inimesel tulevad selle laulu peale pisarad silma. Ta nutab selles laulus taga oma armastust. Ma olen tähele pannud, et kõige südantlõhestavamaid laule kirjutavad ja esitavad just homod!

Nende kahe mehe vaheline armastus selles filmis oli nõnda võimas, et isegi paadunud homode vihkaja halastaks nendele. Sellest filmist käis ka läbi väga ilus fraas, et me kõik oleme bi-seksuaalsed. Ja see on nii. Iga mees või naine on reeglina läbi elanud kontakti samasoolisest isikuga. See film peaks panema nende mölakate suumulgud kinni, kes meid homosid sõimavad, kiruvad ja vahel ka meie peal füüsilist vägivalda kasutavad. Armastus on üle prahi! Samuti soovitan läbi lugeda Oscar Wilde raamatu Dorian Gray Portree, sest selles filmis tsiteeritakse üsnagi palju O. Wilde.



TSL - TÕESTISÜNDINUD LOOD

Sass jutlustamas Atlantises



Valgemast Valgem ehk Pärnu-Tallinn orgasm
See juhtus 1983.a. Mind ja Jaanust kutsuti Sindisse diskot tegema. See oli midagi festari taolist. Seda värki korraldasid mingid komsomoli tegelased. Aga reeglina kontrollis diskotegevust ikkagi ELKNÜ Keskkomitee. See oli see periood diskonduses, mil rahvale näidati telekat. Lihtlabaselt oli tegemist siis videodiskoga. Me olime just peo lõpetanud, kui meid kutsuti ühele suurele joomapeole. Sel ajal korraldas ELKNÜ üsnagi tihedasti igat masti jooma orgiaid. See oli EKP ehk rahvakeeli - Eriti Kõva Pidu. Jõime ja vahtisime mingeid tobedaid karate videosid. Teate, sel ajal olin ma tohutult armunud Jaanusesse. Jaanus oli niivõrd kena poiss, et temaga tahtsid vahekorras olla kõik - nii mehed, kui naised. Me kõik seksisime oma mõtetes temaga. Ma võisin öö jooksul temale mõeldes 10 pauku lahti saada. Aga minu õnnetuseks või siis õnneks keppis Jaanus sel ajal ainult kahejalgseid. Kuid see tegi sellel hetkel asja minu jaoks veelgi huvitavamaks, sest mulle meeldib olla armunud, ilma ihalusobjekti kätte saamata. Ma püüdsin luua situatsiooni, kus saaksin olla Jaanusega kahekesi. Selline moment oleks äärepealt juhtunudki Sindis, kuid võta näpust. Jaanus raisk, leidis ühe kahejalgse ja kukkus teda keppima. Ma olin ropult shokeeritud. Kukkusin meeletult jooma. Purjus peaga leidsin üles selle koha, kus Jaanus oma eidele taha keeras. Kukkusin kogu seda jama kommenteerima. Ja tead, need kommentaarid ei olnud just kõige meeldivamad Jaanusele ja ta madratsile. Minule märkamatult oli Jaanus püsti ja hakkas mind peksma. Aga kuna olin eelnevalt vaadanud koos Jaanusega karate filmi, hakkasime vehklema nagu selles videos. See oli üks võimas kisma! Olin purjus ja mul polnud isegi valus mitte. Mäletan, et hakkasin juba mööblit abivahendina kasutama, kui festari peakorraldaja suure kära peale ülese ärkas ja meid lahutas. Järgmisel hommikul oli meeletu pohmakas. Minu pohmelus oli aga nii vastik, et oksendasin igale poole. Kõige selle juures pidime aga minema Pärnu-Tallinn rongile. Kui olime jõudnud rongile hakkasin koheselt Jaanusele oma armastust avaldama. Vaene Jaanus, mida pidi ta küll taluma! Kuid see polnud veel kõik. Kui olime jõudnud paar peatust Pärnust edasi, tuli rongi piletikontroll. Pileteid meil kummagil polnud, sest olin enda kui Jaanuse teenitud raha lihtsalt maha joonud. Piletikontroll viskas meid rongist lihtsalt välja. Kõik see jama toimus aga talvel, mil väljas oli -25 kraadi külma! Väljusime kuskil metsavahepeatuses. Lähima suure maanteeni oli 15 km kõmpimist. Vantsisime mööda lumist maanteed, ümberringi laiusid aga põllud, põllud, valged põllud. Jaanus kõndis ees, mina aga tilla-talla talle järele. Jälgisin Jaanust ja tema peput. Mul tekkis meeletu sugutung. Munn tahtis vägisi püksist väljuda. "Jaanus! Ma ei suuda enam!", karjusin ning peatudes nööpisin oma püksid lahti ning hakkasin sealsamas küla maanteel pihku panema. Jaanus jõllitas mind, kui maailmaimet. Mulle seda ju vaja oligi. Mõned autod möödusid meist signaalitades. Ei oskagi endale ette kujutada, mida autojuhid arvata võisid... Ma ei pidanudki kaua onaneerima, kuni lõpuks hakkas mu jäigastunud türast valget vedelikku purskuma. Pritsisin spermat igasse ilmakaarde, tegin valged põllud veel valgemaks! Mul oli nii hea olla! Jaanus naeris, kuid mul oli sel hetkel kõik pohhui. Mu türast tulvas ligi 20 sekundi jooksul välja seletamatut armastust. Pärnu-Tallinna orgasm on mulle meelde jäänud, kui valgemast valgem - Whitest Shade Of Pale!



Kuidas "O" mind keppis
Olin parajasti "S"-i juures joomapeol, kui uksest vajus sisse "O". Ma olin juba ammu unistanud temaga tuttavaks saamisest. Ikkagi kuulsus! Ja veel milline... "S"-i suurim probleem oli see, et ta täis peaga alati magama jäi, nii ei olnud tast ka kunagi actioni meest. Nii ma siis istusingi nagu mõni sitavares ja vaatasin, kuidas "S" norskas. "O" tuli just õigel ajal. Mees ladus mitu pudelit viinushkat lauale ja läkski lahti meie tutvumine. Jaa, purjus peaga olin ma alati avameelne. Ütlesin "O"-le, et olen pederast. "Mina ka!", ütles "O" ja me mõlemad hakkasime naerma. Ma küsisin, et kas vastab tõele, et tal on suur türa? Ta küsis, et kust ma seda tean. Ma talle vastu, et rahvas räägib. "Eks sa ise vaata!", ütles "O" ja võttis püksist välja oma tõeliselt suure riista. See oli minu jaoks midagi ennenägematut! 30 sentimeetrit, võimas nagu vorst. Mu elu suurim unistus oli sellel hetkel taha saada. 30 sekundiga olin täiesti alasti. "Kepi mind!", ütlesin ma "O"-le. Mees kade polnud. Ta keeras mu kõhuli, heitis mu peale ja juhtis oma türa mulle persse. Ealeski pole keegi mind nõnda suure türaga keppinud! See oli nagu esimene vahekord, nõnda hea oli olla! Tundsin, et muutun ise üheks suureks türaks. "O" võimsad tõuked olid alguses valusad. Väga valusad. Kuid, kui ma juba ära harjusin, muutus see valu selliseks mõnuks, et ma lausa ägasin mõnu käes. Mu pauk läks ilma ühegi puudutuseta lahti. Olin tühi. Samas tundsin, kuidas "O" kuum sperma voogas minusse, tundsin iga rakuga ta munni pulseerimist. Kurat! Ma pidin lolliks minema! Midagi sellist polnud ma veel kunagi kogenud. Vaesed heterod, mõtlesin ma sel hetkel, millest nad kõik on ilma jäänud.
Ärkasin üles kui väljas oli juba valge. "O" oli juba läinud. "S" koristas tuba. Koristamise käigus leidis ta kellegi trussikud. Tulime ühisele järeldusele, et need trussarid kuuluvad "O"-le. Põrutas teine hommikul peale telefonikõnet meeletu kiirusega minema. Läksime "S"-iga õlut ostma. Tee peal astusime postkontorist läbi. Saatsime "O"-le panderolliga ta trussikud ära. Suured mehised trussikud olid muide :)



Minu esimene ehk kuidas ma kaotasin süütuse
I-peatükk (Amanda Lear)

Oli ilus maikuu päev. Olin saanud just 16 aastaseks. Aasta siis oli 1979. Mul elas keegi kauge sugulane tädi Koidula Ameerikas. Ta käis meid siin Eestis aeg-ajalt vaatamas. Ta oli üks äärmiselt ajuvaba naine, kes armastas aeg-ajalt ennast üsnagi umbe juua. Välimuselt ja häälelt meenutas ta aga kangesti tolleaegset diskodiivat Amanda Lear'i.

Nii, jälle oli tädi Koidula järjekordsel Eesti tuuril. Ta peatus ikka ja jälle Viru hotellis, sest sellel ajal polnud paremat hotelli, kus külalised Ameerikast oleksid võinud peatuda. Me läksime kogu oma perega Viru hotelli, kus olid tema väiksesse numbrituppa kogunenud kõik meie nii lähedased, kui ka kauged sugulased üle Eesti. Ma ei mäleta kuidas need kõik sinna väiksesse numbrituppa ära mahtusid, aga mahtusid, sest kõik tahtsid nänni saada.

Tädi oli kaasa toonud mingi USA kantrilaulja plaadi, millel oli pühendus - To Estonian Radio DJ. Tädi palus mul võtta selle asja oma südameasjaks, kuna olin noor ja käisin diskodel ning tema arvates polnud mul mingit raskust leida ülesse see Eesti Raadio DJ. Helistasin oma sõbrale Igorile. Rääkisin talle, milles on point. Ta ütles, et ta teab küll, kes on Eesti Raadio DJ ning määras meile kohtumise. Kujutasin ette, et tegemist on mingi tüüpilise kiilaka raadio onuga. Nii saime Igoriga kokku raadiomajas. Ootasime all fuajees ligi 15 minutit, kuni alla tuli aastates 20-23 pikajuukseline noormees. "Kas te ootate mind?" küsis too. Ma vastasin, et ootame Kutsut, mille peale ta vastas väga sõbralikult, et tema see ongi. Ma pidin perseli kukkuma. Elu sees poleks uskunud, et sellise akadeemilise häälega mees, kes tegi Eesti Raadios soovikontserte võib olla sellise nolgi välimusega. mainiksin siinkohal ära, et imekauni nolgi välimusega. Pakkusin talle kuulamiseks seda plaati, mis tädi Koidula talle toonud oli. Ta ütles, et läheb ülesse ja kuulab seda plaati. Ta vabandas, et ei saanud meid kaasa võtta, sest oli vaja dokumente, mida meil aga paraku kaasas polnud. Mõne aja pärast tuli ta alla ja ütles, et see plaat on üsnagi talutav, et kas ta võib selle endale salvestamiseks jätta. Jaa, otse loomulikult! Ma olin lausa õnnejunnis, et sain olla tolleaegsele Eesti kuulsamale diskorile kasulik. Leppisime kokku, et ta salvestab endale selle plaadi ja toob selle siis Viru hotelli, kus peatus tädi Koidula. Leppisime kokku, et saame Viru ees kokku, kell pool kaheksa õhtul. Kui kell oli juba saanud nii palju, siis olin Viru ees ja ootasin, millal "Kutsu" tuleb. Ma olin siis alles noor ja roheline, ning ma ei osanud arvata, et mõningased inimesed ei oska ajast kinni pidada. Nii passisin ma ligi poolteist tundi Viru ees, mil lõpuks "Kutsu" tuligi. Ma olin äärmiselt õnnelik selle üle, et ta siiski tuli. Koheselt juhatasin ma ta ülesse oma tädi hotellituppa. Toimus tutvustamine. Äärmiselt kiiresti said "Kutsu" ja Koidula omavahel tuttavaks. Kuna tädi Koidula oli väga viinalembeline, sai alguse suur pralle. Ega Kutsugi tollel ajal päris karsklane polnud ning temagi pani prallele kaasa. Ka mina olin sellel meelel, et miks mitte osaleda selles väikses joomapeos. See oli aga kõige selle algus, millest ma nüüd järgnevalt Teile ka kirjutama hakkan.
Kuulasime tugevasti Amanda Lear'i muusikat. Peale selle, et Koidulal oli Amanda Lear'i välimus, oli tal ka Amanda hääl. See oli lausa imeline, kuidas ta laulis! Nii võrratut õhtupoolikut pole mul veel olnudki! Amanda laulud, Koidula lõbus kaasalaulmine, "Kutsu" lõbus olek, kõik see viis meid üleüldisesse eufooriasse. Äkki ütles Koidula, et hakkame tegema väikeseid kutsusid ja väikeseid Sasse! Wow! See oli minu jaoks midagi erilist! Ma olin ju täiesti süütu poiss. Nii kiskus Koidula ennast üsna ruttu paljaks ja ka "Kutsu" tegi sedasama. Minulgi ei jäänud midagi muud üle kui liituda kogu selle pulliga. Olin üsna täkku täis ja tahtsin kohe Koidulale taha keerata, kuid ma ei olnud ju kunagi seksinud ning ma ei osanud oma türa kuskile toppida! "Kutsu" ütles, et valesse kohta topin ja suunas mu türa tädi Koidula putsi. Hakkasin esimest korda elus nikkuma. Midagi erilist ma selles nikkumises küll ei tundnud. Lükkasin nagu või sisse. Endamisi mõtlesin, et kas tõesti nikkumine on selline jama tegevus, kust saab nii vähe erutust. Hiljem aastate pärast sain ma loomulikult teada, et Koidula puts oli lihtsalt välja veninud. Samaaegselt, kui ma Koidulaga nikkusin, hakkas "Kutsu" mind kabistama ja suudlema. Alguses oli see mulle kuidagi vastik, aga kui ma tundsin, et see kõik on parem kui Koidula keppimine, siis andusin täielikult seksile Kutsuga. Ega Koidula sellest mingit erilist numbrit teinudki, talle pakkus see vaatepilt vaid mõnu ja nii hakkas ta meid vaadates oma kahe käega putsi masturbeerima. Taustaks mängis aga Amanda Lear'i esituses legendaarne Lily Marlene. "Kutsu" võttis minult suhu, mina temal. See oli midagi nii võrratut, et ma ei osanud endale midagi paremat ette kujutadagi. Pealegi oli "Kutsu" keha tol ajal niivõrd voolujooneliselt seksikas, et mu pauk jooksis üsna kiiresti talle suhu. Olin saanud orgasmi. Esimese orgasmi koos mehega, Koidula jättis mind peale sellist seksi täiesti külmaks ja kui päris aus olla, siis mul ei tõusnudki enam tema peale. Aga vaatamata kõigele sellele, otsustas "Kutsu" ka Koidulat keppida. Ta ainult palus, et ma teda kabistaksin. Tegin seda suurima heameelega. Tundsin, kuidas ta türast hakkas valguma spermat Koidula putsi, kust see ka vaikselt välja voolas. Sellest ajast peale ongi Amanda Lear minu lemmiklaulja.



Kohtumine Stockholmi metroos.
Stockholm

Uusaastaöö oli mul aga tavaline, seevastu soojendas mu südant üks seiklusterohke ööpäev Rootsis, kus käisin paar päeva enne uue aasta saabumist.
Ilmad olid ka Rootsis sitased. Ei tea miks on Euroopat tabanud selline ilmaneedus? Ju karistab Jumal meid patustajaid. Piiblis on kõigile teadaolevalt kirjas, et mees, kes on maganud teise mehega, tuleb kividega surnuks loopida. Kuna Euroopas seda ei tehta, siis on Jumal oma viha meie peale ilma näol saatnud.
Olin laevalt maha kolisenud ja ootasin bussi nr. 41. Taevast tuli mingit lume ja vihma vahepealset solki ning ma ei viitsinud sugugi kesklinna poole jalutada nagu olen seda tavaliselt teinud. Muuseas, soovitan ilusa ilmaga sadamast kesklinna jalutada. Satute kindlasti mõnda hubasesse baari ning sealt... nojah, sellest teine kord.
Teatavasti loksub see buss idiootset liini pidi, kuni jõuab esimese metroojaamani. Mingi sisemine hääl aga ütles mulle, et melanhoolse ilma kompenseerib üks seiklus. Tavaliselt pole see hääl mind veel petnud.

Metroos

Sisenesin lifti, mis tõusis jaama platvormideni. Kui lifti uksed mind platvormide juures välja lasid, kargas mulle näkku metroo lõhn, mis on ühesugune nii Moskvas, kui ka kõikides teistes metroo linnades. Rongi tulekuni oli kolm minutit aega. Hakkasin oma tavalise rutiiniga jälgima inimesi. Korraks peatus mu pilk kellegi pilguga, kuid ma lasin millegipärast sellel pilgul endast mööda libiseda. Rong tuli. Sisenesin. Istusin. Pilk! Sama pilk, mis oli mind jälginud jaamaski! Ma ehmatasin ära ja punastasin. Mind jälgis üks nii umbes 14-15 aastane poiss. Kurat! Ta oli ju nii...! Jah, tavaliselt on ikka nii et esmapilgul tunduvad ilusad poisid liiga tavalistena, kuid ilusate inimestega on ikka nii, et nende ilu peitub sisemises harmoonias, mis reeglina kasvab ilusamaks ja ilusamaks, kuni sellest ilust kujuneb vastupandamatu armastus. Jõllitasime teineteist umbes paar peatuse vahet, teeseldes tavalist uudishimu, kuni ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ma naeratasin talle, ta vastas mulle samaga. Olin jõudnud oma sihtpunkti, keskvaksalisse, et istuda seal Stockholm-Göteborg'i rongile. Mõtlesin endamisi, et ju see kutt tundis mu vastu lihtsalt niisama huvi, kuna ei näinud just tavalise rootslase moodi välja. On olnud juhuseid, kui on ligi astutud ja küsitud, kust ma pärit olen. Niimoodi olin ma ka seekord häälestatud. Mõtlesin, et ju see oli mingi rootsi viisakus, sest sealsed inimesed ei ole stressis nagu meil siin Eestis. Naeratus on seal üsna tavaline. Meil suhtutakse sellisesse naeratusse kui lollakasse inimesse. Olin leidnud oma koha kiirrongis X2000. Võtsin välja oma kõrvaklapid, et lülida need rongi translatsiooni, kui nägin, et see sama noormees sisenes rongi ja võttis mu vastas istet. Saatuse iroonia ütlete? Pidin taas punastama. Noormees ütles mulle rootsipärase tervituse: "Hej!". Punastades vastasin ma talle samaga. Ta ütles midagi rootsi keeles, kuid ma ei saanud mitte sittagi aru, mida ta mulle ütles. Ütlesin talle inglise keeles, et olen Eestist ning mul on raskusi rootsi keelega. Tundus, et ta oli seda momenti oodanudki. Libiseva kergusega läks ta üle inglise keelele. Moment, mida ma Rootsis palju kogenud olen, et noored oskavad kõik inglise keelt. Vanemate inimestega on aga totaalne probleem enese selgeks tegemisel. Alles nüüd taipasin, millega olin noormehes enda vastu metroos huvi tekitanud, mul oli rinnas vene-nõukogude medal. Ta küsis minult, mille eest ma selle medali saanud olen. Vastasin, et mitte millegi eest, meil on nimelt moes vene-nõukogude aegsed vidinad. Talle paistis vastuse variant meeldivat. Hakkasime vestlema maast ja ilmast. Nii võis kõrvaltvaatajale tunduda, et oleme ammused tuttavad. Kui Teil pole milleskist rääkida, rääkige ilmast. Sealt läheb jutt juba teistele teemadele. On täiesti normaalne, et võõra inimesega juttu alustades tutvustatakse ennast. Olin tema jaoks lihtsalt Alexander Eestist, kes tuli Rootsi oma sõbrale külla. Kutt tutvustas ennast Andersina. Mul tekkis selle poisi suhtes täiesti sportlik huvi. Viisakalt juhtisin jutu temale. Tahtsin, et ta endast midagi räägiks. Loomulikult ei öelnud ma talle, et räägi, kes sa oled, vaid ma juhtisin juttu nõnda, et tal oleks võimalik endast rohkem rääkida. Nii möödus märkamatult vahemaa. Millegipärast arvasin, et ta on 14-15 aastane, kuid olin üsna üllatunud, kui sain teada, et ta on 19 aastane, Lundi Ülikooli tudeng. Kui rong oli jõudnud Örebro'sse oli vaja ümber istuda teisele rongile. Ootasime perroonil, mil saabub Göteborg'i rong. Vestlesime parajasti rootsi muusikast, kui mu pilk peatus Andersi pükstel. Ilmselt sundis mind seda tegema asjaolu, et ta oma paremat kätt pidevalt püksi taskus hoidis. Läbi pükste oli aimata, et ta jalgevahel peitub midagi ja mulle erutavat. Ilmselt tabas ta mu sel hetkel, kui olin ta jalgevahet vaatamas. Nägin, kuidas ta käsi pükstes liikus. Teesklesin, et vaatan oma jalge ette, kuid nagu Andersi pilgust aru võis saada, mõtlesime tol hetkel ühte ja sama. Punastasime. Samaaegselt jõudis raudteele Göteborg'i X2000. Tänu rongi saabumisele lahenes see piinlik moment ja me sisenesime rongi. Kui rong liikuma hakkas tegi Anders ettepaneku minna rongi bistroosse ja teha väike drink, Göteborgini on veel kaks ja pool tundi sõitmist.

Bistroos

Bistroos oli vähe rahvast, ilmselt peletasid selle bistroo kirvehinnad rahva eemale. Tellisime õlut. Esimesed pudelid ostsime endale eraldi. Ilmselt ei olnud me kumbki veel valmis teineteisele välja tegema. Minu üllatuseks ei olnud selles bistroos istekohti. Paras püsti seismine, kuid Rootsi raudteed pole Eesti raudteed, kus rongid sõidavad killa-kolla.
"Skol!", ütles Anders ja me tõstsime õlled teineteise terviseks. Juues kohtusid me pilgud. Andersi tumedate kulmude alt vaatasid mulle otsa tumesinised kirglikud silmad, mille sügavust rõhutasid ta ruuged juuksed ning James Dean'ilik näoilme. Tõepoolest! See poiss oli midagi James Deani ja Sascha Mitchelli vahepealset. Ma tundsin, et ta tahtis oma pilguga mind alla neelata. See pilk oli täis metsikut seksikust. Ta pilgutas mulle silma. Vastasin talle samaga. Algus oli tehtud. Me mõlemad olime andnud selleks põhjuse. Sõitsime niimoodi teineteist jõllitades oma kolm neli minutit, juues mõnusat Prips õlut. Vahest piisab kellegi kirglikust pilgust, kui tunned, kuidas iga keha rakk täitub seksuaalsest erutusest. Aeg-ajalt suunasin pilgu aknast välja, nautides Rootsi ilusat maastikku.
"Follow me, if you want to see what is in my pocket!" ütles ta mulle seda maru seksikalt ja ma järgnesin talle...

Peldikus

Sisenesime rongi peldikusse, mis asus tamburi ja bistroo vahel. Edaspidine oli, kui tuhande ühe öö kirglikum muinasjutt. Hakkasime teineteist vabastama nendest esemetest, mida nimetatakse püksteks. Ta liibus õrnalt mu vastu otsides oma suuga minu suud. Suudlesime kaua ja kirglikult, samaaegselt vabastades oma erutunud riistu. Tundsin oma pihus tema riista. See oli võimas ja lihaseline, vähemalt 20 sentimeetri pikkune. Ta türa oli kaetud meeldiva erutuslimaga, mis kergendas ta türa hõõrdumist mu pihus, mis polnud ammu nii suurt türa pihus hoidnud. Meisterlikult vabastas ta mu riista, mille ta surus oma riista vastu. Embasin teda, tundes käte vahel sportlikku keha, mis oli mõnusalt pingul. Hõõrusime teineteise riistu vastamisi, suudlus ei tahtnud ega tahtnud katkeda. Mul tekkis meeletu tahtmine seda võimast riista imeda. Korraga langesin põlvili ja võtsin ta munni omale suhu. Kätega masseerisin ta tuharaid, mis olid meeldivalt pehmed. Ta keha vastas täielikult minu maitsele. Tundsin, kuidas Andersi türa silitas mu kurku. "Not yet!": ütles ta ja tõmbas oma türa mu suust välja. Tõusin ja samaaegselt langes Anders põlvili, et minu türa suhu võtta. Ta minett oli parem kui miski mida olin varem kogenud. Ei tahtnud aga seda seksi veel lõpetada ning me mõlemad tõusime püsti. Ma tahtsin, et ta mulle taha keeraks. Ta nõustus ilma pikemalt mõtlemata. Ta keeras mulle taha. Tundsin sellist mõnu, et oigasin mõnu käes. Lasin tal mulle lõpuni sisse lükata. Ta lükked olid alguses aeglased, mis muutusid aga kiiremaks ja impulsiivsemaks. Me sulasime üha rohkem ja rohkem ühtseks tervikuks. Me paugud läksid üheaegselt lahti. Tundsin kuidas ta kuuma sperma lainetused minusse sisenesid. Iga tema impulssiga järgnes minu orgasmi impulss. Pritsisin spermat vastu peldiku seina. See tunne oli nii võimas, et oleksin sellel hetkel nõus mõnu kätte surema. Paraku kulmineerus see tunne ning tundisn, kuidas lihased muutusid lõdvaks. Olime mõlemad täiesti lõdvenenud.

Göteborg

Kui olime jõudnud Göteborg'i, lahkusime teineteisest kui parimad sõbrad. Anders pidi minema oma ema ja isa poole, mina aga oma sõbra juurde. Seisime Göteborg'i jaama C-perroonil ja suudlesime teineteist hüvastijätuks. Me suudlesime kaua ja kirglikult. Sel hetkel oli meile täiesti ükskõik, mida inimesed meist mõelda võivad. Me suudlesime ja häbi oli teiselpool müüri, nõnda laulis David Bowie.
Jätsime teineteisele oma aadressid. Anders saatis mind trammini. Sõitsin ja vaatasin läbi trammi akna mulle järelelehvitavat Andersi.

Uusaasta esimesel hommikul sain telegrammi. "Tulen 5.jaanuaril Tallinnasse. Tule sadamasse vastu. Anders".
Ta tuleb kindlasti ja siis ...



FOTOD
l


A:\IND0W © 1995-1997. Copyright. Kõik õigused on kaitstud + +